Nii
nii! Täna siis see päev kus läksin hommikul hambaarsti juurde. Väga hea töö tegid,
põhimõtteliselt pole arugi saada, et mul esimene hammas pooleks on, ma olen
väga rahul. Kahjuks aga tuli selle töö eest ka korralik summa välja käija. Ütleme
nii palju, et praktiliselt mu kuu palk läks sinna alla, mis tähendab seda, et
pidin sõpradelt võlgu võtma. Suht lahe või mis? Töötad siis hammustad endal
hamba pooleks ja kogu teenitud raha maksad selle kikukese parandamiseks ning
pead veel võlgugi võtma, et seda parandada. Eks ma nüüd pean mingi lahenduse
leidma kuidas söök järgmise palgani laual oleks, aga ausalt ma ei ole mures
kuna olen varemgi sellistes olukordades olnud ja igast olukorrast on võimalik
välja tulla. Mul on ju käed ja jalad küljes ning mõistust on ka veel tsipa
alles kahe kõrva vahel! Loodan muidugi selle remondi raha kindlustuselt tagasi
saada aga teades neid protseduure ja
seda meeletut paberimajandust ennem kui keegi isegi mõtlema hakkab sulle raha
tagasi maksmisest siis ei oota ma selle raha tagasi saamist niipeagi.
Ok,
natuke huvitavatest asjadest ka! Laupäeval oli mul töö päev aga tööd ei olnud,
pidin ainult vormis rivistuses olema. See tähendas seda, et sain hullult lauda
sõitta. Haakisin ennast vanemate ja kogenenumate instruktorite sappa ja
tulemuseks oli hullult matkamist mõnna lumi ja suured kaljunukid. Oii kuidas
see päev väsitas mu ära. Nagu ikka peale päeva Revelstoke-i kuurortis oli mul
suu lihtsalt kõrvuni (mis ei olnud kuigi ilus vaatepilt kuna pool hammast oli
puudu) ja silmist paistis rahulolu! Kodus tegime kiire söögi ja läksime
linnapeale kuna kesklinnas toimus „Rail Jam“ ehk siis lumelaua ja suusa triki
võistlus! Lahe oli vaadata mida duudid suuskadel ja laual on võimelised tegema.
Peale seda suundusime jäähalli kus „Snow School“ ja „Ski Patrol“ lõbusalt
jäähokit mängima hakkasid. Muidugi võtsin mina ka osa! Mul oli juba hoki mängija
lõust olemas ju. Ma tõesti ei mäleta millal ma viimati uiskudel olin, nii et
võite ise ette kujutada kui koomiline see pilt seal oli! Mingil hetkel tuli
meelde kuidas hoog üles saada ehk et kuidas uisutada aga selle juures oli üks
küllaltki suur probleem. Nimelt ma ei mäleta kuidas pidurdada! Päris mitmel
korral kihutasin täie hooga vastu piirdeid, see ei olnud kõige mõnusam kogemus.
Mul aga õnnestus ka üks värav lüüa peale mida ma otsustasin tähistada oma
saavutust nagu jalgpallurid- võtsin hoogu ja viskasin kõhuli, et ennast jääl libistada.
Ausalt kui teil korralikke hoki kaitsmeid ei ole siis ma ei soovita teil seda
teha, tulemuseks oli marraskil kõht ja küünarnukid. Mis seal ikka mehed ei
nuta!!! Kokkuvõttes oli see üli hea ja huvitav kogemus! When u are in Canada u
gotta love hockey!
Pühapäev
oli kindlasti üks top 5 parim päev mu elus! Päike paistis ja inimesed olid
ümberringi väga energilised. Sama asi mis laupäevalgi, tööd polnud aga
rivistuses pidime olema. Hommiku poole panime kohe tippu ajama. Kui mäletate
siis päris tippu siin liftid ei sõida mis tähendas seda, et võtsime mõnusa 15
min matka põlvini lumes ülesmäkke ette. Kuna päike paistis lagipähe ja üleval
oli ainult miinus 3 kraadi külma siis viskasin kiivri peast mütsi ka ja
tõmbasin absoluutselt kõik ventilatsiooni lukud lahti. Üless mäkke jõudes
higistasin nagu oleks just kuskil Keenias maratoni jooksnud. Tõmbasime sekundiks
hinge ja matkasime natukene veel kõrgemale kuna tahtsime saada maksimumi
sellest lumest ja päevast. Pean mainima, et see vaade mis sealt kõrgelt avaldub
on lihtsalt hingemattev, eriti kui on selline ilus päev nagu pühapäeval. Ilma pikema
jututa otsustasime lõuna poole mäge alla sõitta. Tõmbasime lauad alla ja sõitt
võis alata. Meile kõigile üllatuseks polnud mitte keegi sealt veel sellel
päeval alla sõitnud ja tuul oli kokku kuhjanud hunnikute viisi pehmet lund mis
tegi selle sõidu vaieldamatult parimaks puudri sõiduks mis ma eales saanud olen.
Poole mäepeal jäime seisma ja meil kõigil oli suu kõrvuni ja pisar pooles
silmis. See on tõesti kõige mõnusam tunne kui sa saad pehmes lumes hõljuda ja
kui sul veel õnnestub korralik „face shot“ ka saada siis on su päev lihtsal
sada prossa korda läinud. Peale seda ühte sõittu oli meil ainult tunnike aega,
et oma pärastlõunasse rivistusse jõuda. Me kõik aga otsustasime ühest suust, et
läheme ja teeme veel ühe matka sinna tippu, mis osutus parimaks otsuseks üldse!
Saime sama mõnusa liu pehmes lumes nagu eelmisegi ja jõudsime ka õigeks ajaks
rivistusse. Lõunatasime väljas pingi peal istudes ja päikest ning ümbritsevat
kaljumäestikku nautides. Mida veel sa elult tahta oskad ...aaa hull kakao isu
tuli ja otsustasin parimat kakaod osta kohvikust, nad teevad seda päris
shokolaadist ja uskuge mind see on maailma parim!
Selline
elu siis siinpool!