Täpselt kaks kuud on jäänud, jeiiiiii!
Kui aus olla siis olen juba väsinud ootamast, tohutus koguses
raha välja käimast ja sellest et ei saa oma sõpradega aega veeta. Lootsin, et
sellest kuust saan juba kergemalt hingata aga nohh võta näpust nüüd läheb jälle
palk ära elukoha broneerimise peale Canadas. Vahepeal on tunne, et miks ma seda
kõikke teen, miks ma olen valmis nii palju oma aega ja raha selle peale
kulutama, aga siis võtad läpaka sülle avad mõne toreda pildi või vaatad üli
vinget videot selle sama kuurorti kohta kuhu ma lähen ja kogu see vaev tundub
haihtuvat. Eks kui raha ei ole siis kuskilt seda ikka saab. Tuleb kellegilt võlgu
võtta või muud moodi seda juurde trükkida. Siinkohal tahaks tänada ja sügava
kummarduse teha nende ees kes mind on selles osas juba toetanud ja aidanud,
AITÄHH!
Kogu
oma laua kama olen ma juba eestist siia londonisse toimetanud. Kuna tahtmine on
juba nii suur siis võib õhtuti aknast sisse piiludes näha kuidas üks totter
vana mööda tuba ringi hüppab lauasaapad jalas ja nende küljes omakorda laud,
mis mõeldud lumes möllamiseks. Peaksin mainima, et ma ei ole kaugeltki mitte
mingi hull proff kes suudaks lumelaual mingeid hulljulgeid trikke teha, küll
aga naudin ma sellega tegeledes igat hetke ja see on minu jaoks õige passion!
Päris
hea tunne võib olla kui ma sellega ükskord hakkama saan ja tõesti oma esimese
laskumise canadas teen. Kuigi minu saavutus ei tundu eriti suur kui sa kohtad
inimesi kes on palju suuremaid asju korda saatnud ja siin kohal ma ei mõtle
mingit everesti vallutamist (kuigi see on ka suur saavutus) vaid mõnda
lihtsamat aga samas elulisemat saavutust. Täna tööl olles tuli üks naisterahvas poodi kes soovis
jooksu tosse osta, ma olin väga hea meelega valmis aitama õiget paari valima.
Kui me maha istusime, et ta jalad üle mõõta teatas naisterahvas, et tal on üks
jalg kunst jalg. Täpselt ma ei uurinud kust maalt tal kunst jalg hakkab aga
minu imestus oli küllalt suur kuna ta kõndis nii nagu tal poleks midagi viga ja
nagu tal poleks kunst jalga. Muidugi ei olnudki tal midagi viga ta oli täis
positiivsust ja tahtmist joosta ja kõige muuga tegeleda mis siin elus võimalik
on. Arutasime, et millist sussi tal vaja läheks, ma tegin oma mõõtmised ja tõin
ka vastava sussi laoruumist välja mida arvasin talle sobivat. Kuna tal oli vaja
tavalist asfaltil jooksmise sussi siis kahjuks mul ei olnud talle seda pakkuda
(laos olid ainult maastikul jooksmise sussid) ja ta ei ostnud minu käest susse.
Küll aga loodan, et oma teadmistega sain talle abiks olla, et nüüd oskab millist
sussi osta, vähemasti oli ta tänulik abi eest. Vaatasin veel pikalt järgi
kuidas ta poest välja kõndis ning tõesti mitte midagi ei saanud aru et viga
oleks ja see pani mind tõsiselt mõtlema, et mis siin elus tähtis on ja mida
nimetada saavutuseks! See andis tõsiselt jõudu omale veel kõrgemaid eesmärkke
seada ja mitte millegi pärast oma pead liiva alla peita.
Aga
jahh kogu selle postituse point on ikka selles, et täpselt kaks kuud veel ja
siis istun lennukisse!!!
Muideks lisan siia pildi mis on tehtud 11 september
2012 Revelstoke kuurortis kuhu lähek on! Tõotab tulla tõsine talv!
