Mmm...mäed
need on midagi erilist ja midagi eriti head!! Põhja-Ameerika lääne osas asuv Kaljumäestik
(inglise Rocky Mountains) on aga
midagi mida on ilmselt raske kirjeldada ja iga talispordi hull annaks kõik, et
seal mingi osa oma elust veeta. Mäestiku pikkus on umbes 4800 km Briti Columbiast Kanadas New Mexiconi USAs, laius on kuni 700 km. Minu sihtkohaks on õnnekombel sattunud Briti kolumbias Kanadas asuv
kuurort nimega Revelstoke. Aga alustaks algusest...kuidas mul see mõte tekkis?
Sõbrad
ja tuttavad kes mind lähemalt tunnevad, teavad minu viimase aja sündmustest ja
teavad, et ma ei olnud enda elus just kõige paremas kohas. Septembris 2011 sain
aru, et niimodi eestis kopitada enam ei saa ja see elu seal oleks mu lihtsalt
ära söönud. Õnneks paari väga hea sõbra abiga sai varsti esimene samm tehtud ja
oktoobri keskel puudutasid mu jalad jälle Inglismaa pinda Londonis. Töö oli
olemas, mitte midagi erilist, aga siiski algus oli tehtud ja püüd suurema ja
parema elu poole võis alata. Kuna töö polnud midagi erilist siis hakkasin huupi
internetis tuhlama ja midagi paremat otsima, midagi mida hing ihkaks. Mõtted keerlesid
ainult ümber mõtte, et tahaks kõik pikalt saata ja tunda seda vabadust, teha
midagi millega hing rahul oleks ja mis ka tulevikus mulle piisavalt põnevust
valmistaks. Hakkasin otsima töö võimalusi erinevates suusakuurortites üle kogu
euroopa, ei tahetud mind kuhugile. Novembri keskel leidsin kuulutuse kus
seisis, et „Treeni, saa sertifikaat ja tööta, kõik ühel hooajal“! Jutt on siis
lumelaua instruktori sertifikaadist ja ka kohesest tööpakkumisest peale
sertifikaadi omandamist. Imelikult hea tundus see ja otsustasin ilma mõtlemata
saata oma CV ja kaaskirja. Varsti selgus, et sellest programmist osa võtmine ei
ole üldse odav ja et minu hammas sinna ilmselt peale ei hakka! Üritasin mõttest
loobuda aga ei suutnud, hoopis vastupidi, tegin arvutused ja leidsin, et kui ma
terve aasta vahetpidamata tööd teen siis suudan seda endale lubada ja nohh
küllalt üksikuna siin Londonis, polnud mul niiguinii midagi paremat peale töö
teha. Vahetasin vist kümneid maile selle firmaga kuni ükshetk jaanuari keskel
väsitava tööpäeva lõpus tuli telefoni kõne, mis oli interviiu mille alusel
tehti kindlaks, et kas ma sobin nende programmi või mitte. Kui ma koju jõudsin
oli mu e-maili kontole saabunud üks väga vahva mail milles seisis, et ma vastan
nende nõudmistele ja et neile väga meeldiks kui ma võtaks osa nende programmist
ning minule hoitakse kohta. Seda maili lugedes tundsin ma midagi mida ma ei
olnud juba aasta ja natuke rohkem tundnud, see oli midagi mida minu vaene
sõnavara kirjeldadagi ei oska. Muidugi nüüd hakkas tõeline katsumus pihta ja
ilma puhkepäevadeta töönädalad kurnavad ikka päris ära. Igatahes on nüüdseks
asi niikaugel, et programmi maksumusest on puudus väike osa viisa kinnitus on kaunistamas
mu elektron posti postkasti ja naeratuse toob ka näole see lõbus lennuki pilet
mis mind otse mägedesse oma elu talvele vastu viib! Veel on jäänud neli kuud
rügamist ja paanitsemist viimaste rahade pärast aga pärast sellise summa kokku
ajamist vähem kui aastaga on see lõpp juba vormistamise küsimus.
Ma
võin öelda seda, et unista suurelt ja veel suuremalt ning ära karda läbikukkumisi,
sest ainult nii on võimalik, et su unistused täide lähevad!
