Lapsed!

Parim päev mäel! 

Täna oli mul täispikk tööpäev, see tähendab, et ma töötasin kella 9.30-st kuni kella 15.00-ni ja vahepeal oli tund aega lõuna pausi. Sain esimeset korda lapsi õpetada. Oiii see on liiga lõbus. Klassis olid kaks õde 10a ja 9a. Vanem oli super, tegi kõik absoluutselt nii nagu ma käskisin ja õppis päris palju. Kui mul oleks terve päev ainult temaga oleks ta päeva lõpuks küllalt hea sõitja. Tema noorem õde aga oli küllalt jonnakas ja ei tahtnud mitte midagi teha, ei sobinud see mäng ei viitsinud ta teha toda harjutust ja ei sobinud talle mitte ükski rada mida me treeninguks kasutasime. Kuna kaks nii erinevat last oli ja oskuste level oli ka väga erinev siis tuli mul kahe õpilase vahet mäest üles ja alla joosta nagu segane. Hea treening! Küllalt raske hommik oli võiks öelda. Mõlemad õed pidid olema ainult pool päeva aga noorem tahtis jääda terveks päevaks niiet nende isa maksis natuke juurde ja noorem sai ka pärastlõuna minuga veeta. Nagu juba öeldud sai siis oli ta kangekaelne. Kui meie algajate harjutus mägi on kohe keskuse kõrval ja väga lauge siis pidin millegi huvitavamaga lagedale tulema. Otsustasin, et istume gondli peale ja lähme poole mäepeale. Õige otsus, tüdrukul olid silmad elevust täis kui me kondlis olles aknast välja vaatasime. Õnneks ta ei olnud algaja ka niiet võisime väga vabalt teha natuke pikema ja raskema laskumise. Ma pugesin nahast välja, et üritada talle midagi õpetada aga ükski mäng ei sobinud talle. Tulemuseks oli ainult see, et ma suutsin mängida kõige suuremat klouni ja talle täiega meeldis see. Kõige lahedamad komplimendid mis ma oma elus olen saanud tulid sellelt väikselt tüdrukult. Kuna terve nende perekond on lumelaua hullud ja nad käivad igal talvel erinevatel mägedel lauatamas siis see mis ta mulle ütles oli eriti lahe. Ta ütles, et see on kõikidest talvedest kõige parem kuna ta nautis tänast päeva minuga täiega, et ma olevat parim lumelaua instruktor maailmas. Eriti lahe oli seda kuulda. Teine kompliment oli eriti naljakas ja ma kirjutan selle alguses siia inglise keeles ja siis tõlgin ümber. „How old are you? Are you an adult? Because you don’t seem like an adult, you seem like my age! You are funny!“ (Kui vana sa oled? Kas sa oled täiskasvanu? Sa ei näe välja nagu täiskasvanu sa oled nagu minu vanune! Sa oled nii naljakas!). See oli lihtsalt nii äge, et ma ei saanud mõnusat naeru kinni hoida. Peale tundi läksime laste kogunemis kohta tagasi ja kui talle järele tuldi siis sain ma ka oma esimese tipi, nope see ei olnud raha see tüdruk tegi mulle suure kalli. See oli tõesti parim punkt mu päevale. Ei jõua ära oodata oma järgmist tööpäeva ja loodan, et saan jälle lastega tegeleda. Lastega tunnid ei ole kõige lihtsamad aga need on kindlasti kõige rohkem rahuldust pakkuvamad.

Lahe on see lauainstruktori elu, ei saa nimetada tööks seda!!

jõul

Hmm... jõulud. Midagi erilist ei teinud, 24-ndal läksime välja päris suure grupiga ja tegime hullu tantsu õhtu nii et särgist võis higi välja väänata. 25-ndal vedasime ennast poolest päevast mäele, saime kuskil kaks tiiru tehtud ja siis koju tagasi. Õhtuks oli plaanitud meil suur jõulu õhtusöök. Iga ruum valmistas mingi erineva toidu, meie küpsetasime kalkunit, see oli kõige lihtsam. Aga ei super sööming oli ma sõin ennast ikka korralikult koomasse. Nüüd täna 26-ndal sain ma oma elu esimese lumelaua tunni anda. See läks päris hästi tüüp jäi rahule ja mina veel rohkem. Lahe oli vaadata kuidas mõne lihtsa harjutusega sai inimese sõiduoskust nii palju muuta. Super huvitav on endal seda näha ja teha. Ma ei suuda ära oodata kuna ma juba lapsi saan treenima hakata see saab eriti fun olema. Kahjuks ega eriti palju tööd ei ole kuna nohh vähe lumelaua tunde võetakse ja küllalt palju instruktoreid on siin suusa ja laua koolis. Aga nohh ega see esimene aasta ongi rohkem hüppelaud sellesse ülimalt huvitavasse töövaldkonda.

Aga jah, elu on seiklus!!

Powder!

Täna oli lihtsalt kõige parem päev. Mis ma tegin? Sõitsin hullult lauda loomulikult. Mis te siis arvasite? Aga päriselt, proovisin ühte natuke suuremat lauda ja oiii ma pean endale kohe kindlasti uue laua muretsema, see lihtsalt hõljus puuder lume peal. Teate neid lahedaid kaadreid kuskilt lumelaua filmidest kus tüübid mõnusalt pehme lume peal päikesepaistel suu kõrvuni liuglevad, no vot täna esimest korda elus sain mina ka seda tunnet tunda. See oli midagi erilist mida on sõnadega raske kirjeldada. Kui me viiekesi sõpradega all orus kokku saime ei suutnud keegi midagi öelda kõik ainult naersid. Aga kuidas selliseid imelisi kohti leiab, ega see kerge pole. Kuna see kuurort on siin üli suur ja radasid on suhteliselt palju aga kõige rohkem sõidetakse siin rajalt eemal. Võtsime lifti kõige kõrgemale kuhu sai, mis on tavaline kui sa sõita tahad sellel mäel. See ei ole veel kõige kõrgem tipp. Libistasime lauad ja suusad alt viskasime selga ja hakkasime põlvini lumes üles tipu poole kõmpima. Eemalt vaadates, kui mul ka pilt oleks siis te näeksite ise oma silmaga,  tundub see, et mis seal ikka kuskil 500 m tõus lihtsalt. Aga see tõus oli küllalt järsk ja lumi ning laud õlgadel ei teinud seda asja ka lihtsamaks. Kui ma päris aus olen siis see tõus oli üks raskemaid asju mis ma oma elus teinud olen. Kõik need maratonid ja treeningud mis ma oma elus teinud olen pole kunagi nii rasked olnud ja ma võin öelda, et ma ei ole kõige kehvemas füüsilises vormis hetkel. Aga kui sinna tippu jõudsime siis ma olin siiralt õnnelik et ma selle ette võtsin. See oli nii hirmuäratavalt kaunis ja kõik tundus nii teistsugune, rahulik ja eemal kõigest. Väike hüpe ääre pealt alla pehmesse lumme ja sõit võis alata, vahepeal pidime muidugi natuke veel matkama aga see on kõik kokku pannes see mis teeb selle niinimetatud spordi nautimist väärt harrastuseks. Ennem siia tulekut ja sellel mäel lauatamist poleks ma vist mitte kunagi sellist sõittu ette võtnud aga nagu ma juba varem olen maininud siis see mägi lihtsalt sunnib sind selliseid trikke tegema ja olema kordades parem laudur.

Niipalju võin ma öelda, et ma nüüdseks tean oma südames, et pean selle asjaga nii kaua kui võimalik tegelema ja sundima ennast paremuse poole!

Do what ever makes you happy and never stop doing it!!!

Instruktor!

Ahhoiii... kes on kvalifitseeritud lumelaua instruktor??? Kolm viimast päeva olid eksamid ja nüüd on paberid käes! Homme on juba esimene päev tööl, või nohh mulle makstakse selle eest, et ma lumelauda sõidan. Eriti imelik on mõelda selle peale, aga elu on selline! Mingit kirjalikku eksamit meil ei olnud ja vaadati ainult sõidu oskust ja kuidas õpetamisega toime tuled. Sõidu oskuse osa oli minu jaoks küllalt raske kuna olen viimased päevad üritanud switch-is (vale jalg ees) sõita ja kuidagi segamini on kogu mu sõidu tehnika, aga noh mul on küllalt aega ja veel rohkem lund, et selle probleemiga tegeleda.

Vahepeal olen veel igast huvitavaid asju teinud. Ükspäev käisime kogu grupiga hokit vaatamas. Meil on siin väikeses linnakeses oma hoki klubi Revelstoke Grizzlies. Mäng oli äge ja isegi kaklema läksid tüübid, suht lahe oli vaadata kuidas kindad ja kiiver hetkega minema lendasid ja lahmimine pihta hakkas.

Lahe on siin ja ei jõua ära oodata kuna juba õpetama saan hakata inimesi. Eriti lahe on see töö mul ;)

Edu!

Talisport!

Hehheee... natuke võiks jälle kirjutada ju!

Mis ma siis teinud olen viimasel ajal, palju lumelauda sõitnud ja pidu teinud. Kellegil arukal inimesel (see võis vabalt ka mina olla) tuli mõte et teeks spirits night-i (kange alkoholi õhtu). Muidu oleks ju kõik hästi olnud aga need inglased aussid ja kiwi-d ei oska niisama juua kui ainult mingite mängudega. Toodi välja kaardid ja muud asjad ning asi kiskus küllalt inetuks lõpus. Kõiksuguseid kangeid alkohole kokku segades kadus nii mõnelgi meist mõistus ja jalad. Jahh peod on üli rajud siin!

Lauatamisest nüüd! Pole palju jäänud kui ma oma eksamit pean hakkama tegema. Kõige lahedam on aga see, et kogu oma eelneva lauataja elu olen ma lauda valesti sõitnud. Mis see tähendab, valesti? Nimelt sõidan mina lauda parem jalg ees ehk ma olen goofy laudur. Mis aga selgus mõned päevad tagasi oli see, et ma peaksin sõitma hoopis vasak jalg ees (regular), või nohh ei peaks sõitma aga üks treeneritest ütles, et palun proovi. Alguses oli ikka jummala imelik aga mis välja tuli oli see, et ma olen kordades tehnilisem ja pöörded tulevad palju ilusamad kui ma sõidan vasak jalg ees. Hea asi on aga see, et nüüd olen ma võimeline mõlemat pidi sõitma, mis teeb minust parema lauduri kui tavalised laudurid ja muidugi on ka suur eelis hiljem lumelaua õpetamisel. Eile proovisime ise treeneri rollis olla ja selgus, et kogu see asi on palju raskem kui ma arvasin. Probleem pole mitte õpetamises aga just nende erinevate sammude õiges järjekorras tegemises mis panevad algaja lauduri korralikult sõitma juba esimeste tundide jooksul. Pole hullu tuleb lihtsalt ise üli positiivne olla ja küll asi laabub. Treenerid on meil ülimega head siin. See kursus on lihtsalt parem kui ma arvata oskasin. Muidugi eks kõik oleneb ju treeneritest ka, näiteks suusatajad ei saa pooltki nii palju õpetust kui meie saame.

Täna oli vaba päev teised läksid poolest päevast mäele mina aga jäin koju kuna oli vaja oma lauda putitada natuke. Kandid, põhja määrimine ja klambrite nihutamine. Varsti võib juba kuskil poes tehnikuna tööle hakata ning suuski ja laudu hooldada!

Uusi pilte hetkel ei ole, pole väga palju aega, et neid teha. Toakaaslane valmistab hetkel õhtusööki – burritosid!

Over The Top!

Pea!

Täna öösel sadas lihtsalt nii palju lund, et ei suutnud lauda lume peal hoida ja pool keha oli ka lume alla maetud. lihtsalt nii hull puuder oli, et paha hakkab. kogu selle lume juures suutsin täna ka mõnusa maandumise pea peale teha. kõik ok aga igaksjuhuks lõpetasin päeva natuke varem kui teised, pikk hooaeg on ees ja ei ole mõtet mingi väikese peapõrutuse pärast oma hooaega lõpetada. Aga kõik kes te kiivrit ei kanna, see ei ole üldse lahe!! Peale tänast ma armastan oma kiivrit!!
Nüüd läheme kõik koos paraadile, jõulu paraadile! Jepp siin on inimestel hull jõulumeeleolu!
cheers!

Fun, Fun!!!

Kolm päeva treeningute vabad mis te arvate mis me tegime? Teisipäeva hommikul oli natukene paha olla eelmisest õhtust aga vedasime ennast poolest päevast mäele ja ei kahetse mitte üldse. Tegin oma elu esimesed triibud puude vahel mis oli ülimega fun. Kolmapäeva hommikul olime värsked poisid ja olime juba kella 8-st lifti järjekorras. Ühtede esimeste seas saime teha triibud pehmes kohevas lumes mis ulatus kaelani. See oli parim päev üldse! Jube kuidas selle 5 päeva jooksul mis ma mäel olen veetnud olen ma nii palju uut õppinud ja võin julgelt öelda et olen juba hetkel parem laudur kui ma ennem kunagi olin. Kolmapäeval tulin puudevahelt alla nagu vana proff ja sellist kiirust pole ma ka varem taltsutanud. Muidugi see mägi siin on suur, sügav ja ülimalt hirmuäratav aga ni nii fun ja ta lihtsalt ei luba sul mingi pehmo olla. Siin kas tuled alla nagu õige ürgmees või jääd kuskile kaljunuki taha konutama nagu viimane pehmik. Ma armastan seda mäge! Ainuke probleem on selles, et mu laud pole eriti loodud sellise mäe jaoks. Laud on mul hea ja väike ja väle aga probla ongi selles, et sellisel mäel selliste olude jaoks on vaja natuke suuremat ja laiemat lauda. Eks ma pean uue laua ostuks mingi heategevusliku fondi avama kuhu te kõik saate annetusi teha :D Siin on üldse kõigil inimestel hoopis teistsugune varustus kui eestis või mujal euroopas. Ma pole siin vist kordagi veel tavalisi raja suuski näinud mis euroopas üli pop on. Siin on inimestel suured ja laiad lauad ja lihtsalt massiivsed suusad. Siin ei ole teistmoodi lihtsalt kuidagi võimalik.

Praegu sajab akna taga laia lund mis tähendab, et homme saab olema jälle üks mõnus päev mäel. Täna mäele ei kippunud kuna kondid ja lihased on lihtsalt nii kanged et jube. Eks sai selle hullamise käigus nii mõnigi kord laud taevapoole keeratud ja otse pea ees lumme maandutud, et nüüd annab see kõik tunda. Õhtul teen väikse vanni ja loodan, et kõik saab korda.

Olge mõnusad!

Lumi!

Sorry, nagu ütlesin netti pole ja ei saa väga tihti update teha, aga siin on mu viimased tegemised!

Kolmapäeval õnnestus mul haigeks jääda ja olen sellest ajast saati ravinud ennast. Neljapäeval oli täiesti vaba päev ja mina veetsin selle mõnusalt kodus. Muidugi ega see ei tähenda, et pulli pole saanud. Näiteks neljapäeva öösel kuna ma haige olin siis läksin juba varakult magama ära, mu toakaaslased aga läksid välja pidutsema. Kunagi öösel tulid nad lärmiga koju pidin mina üles ärkama, et nad uksest sisse lasta. Sellega asi ei piirdunud, üks korterikaaslane oli nii sügavas unes või nohh lihtsalt ühe õlle baaris rohkem teinud kui vaja ja ajas meie toa segamini WC-ga. Lasi tema siis mõnusa sorina saatel loigu meile tuppa nurkka ja peale seda tuli minu voodisse magama. Ma olin lihtsalt nii kõveras et jube see oli kuidagi liiga naljakas! Aitasin ta sõbralikult oma voodist üles ja juhatasin ta enda tuppa magama. Super naljakas oli kõik igatahes. Järgmine hommik oli mul esmaabi koolitus kuhu ma peaaegu oleks hiljaks jäänud aga mis oli super huvitav ja nüüd mul ka BC-s töötamiseks vajalik sertifikaat olemas.

Kõige tähtsama osa juurde nüüd!

Laupäeva hommik ja esimene päev mäel! Kuna ikka veel ei tundnud ennast kõige paremini siis ei olnud tuju kõige mõnusam ja aknast välja vaadates sadas seal ainult vihma. Panime kõik valmis gear kaasa ja hopsti bussipeale. Suusakuurorti keskusesse jõudes oli ikka aint vihm ja muda ning imelik tunne hakkas tekkima juba, et jama on see avamispäev. Istusime siis gondli peale ja poole mäe pealt avanes juba teine vaade, hullult lund ja sadas ainult juurde. Esimene laskumine oli ülimalt imelik kuna polnud ammu sõitnud. Päeva peale läksid olud eriti mõnusaks, pehme lumi ja veel hullult lund!!! Mul pole elu sees nii head puudri päeva olnud ja treenerid ütlesid et see on Revelstoke-i kohta halb päev/lumi. Siin on ikka kõik teistmoodi, euroopas on rajad ilusasti sisse aetud ja aetakse pidevalt, siin aga sajab lund nii palju, et isegi kui nad vara hommikul rajad sisse ajavad pole sellest kasu kuna päeval sajab nii hullult lihtsalt. Olud on liiga head siin. Mulle meeldib see, et inimestel on suva kui hästi sa sõidad või mis gear sul on, kõik on siia tulnud et nautida seda mäge ja mõnusat aega veeta. Ja see mõnus ürgne ning massiivne olek ja elu siin on lihtsalt super. Ma tunnen nagu ma oleks kuskil filmis! Kui sa armastad lund, lund ja veel rohkem lund siis Revelstoke on koht kus sa olla tahad! Ma armastan seda kohta ja seda mäge ja seda lund ja neid inimesi siin.

Kaks päeva mäel ja juba olen ma nii palju uut lauatamise kohta õppinud, et paha hakkab. Imelik viimast korda mäel olles mäletan, et olin küllalt sitt aga praegu on pilt hoopis teine. Muidugi on mu füüsiline olukord ka hoopis parem.

Mõned pildid!!

 The only way to ride!!


Cheers!

Revelstoke!

Nii üritan nüüd natuke pikemalt kirjutada siis!

Esimene õhtu kui revelstoke-i jõudsime oli väljas kott pime. Päris imelik oli kuna polnud mägesid näha ja kõik tundus väga väike. Vedasime oma jubinad tuppa käisime dussi all ja tõmbasime kohe linnapeale. Käisime paaris pubis ja lõpetasime linna põhikohas millel nimeks „Last Drop“ . Kuna aga eelmistest õhtutest ja ka pikast lennureisist oli väsimus ülimega suur lõpetasin küllalt varakult ja kobisin voodi oma beauty sleep-i tegema. Järgmisel hommikul tõmbasime kardinad eest ja ohohh mis sealt vastu paistis oli ülimega vinge, meeletult kõrge ja tipus lumega kaetud mägi.  Kas poistel tuli naeratus näole või mis?? Kell 9 oli grupi kogunemine linnas ja sinna jalutades selgus, et igale poole vaadates oli lihtsalt mägi mäe otsa. Laheee!! Päev otsa oli linnaekskursiooni ja tutvumist treenerite ning mäe meeskonnaga. Linnapeal ringi tuiates jäi mu kael lihtsalt jube kangeks sest kõik need mäed ja loodus üleüldse ümberringi, veel suuremad autod kui vancouveris ja lahedad tänavad olid minu jaoks lihtsalt nii huvitavad, et ei saanud pilku eemale hoida. Mõtlesin endamisi, et siin maamunal kohe kindlasti ei ole õnnelikumat ja rahulolevamat inimest just praegu sellel hetkel ja et ma ei vahetaks seda hetke kohe kindlasti mitte millegi muu vastu. Õhtul seadsime sammud jälle linnapeale baari. Alguses olin natukene väsinud aga inimesed siin on nii sõbralikud ja lahedad, et sa lihtsalt ka parima tahtmise korral ei saaks kuskil nurgas üksinda istuda. Peale 12 öösel hakkas mu sünna ja kuidas siis tehti mulle kokse ja shote ja mida iganes välja. Kõige lahedam oli see, kuidas baaridaam mulle seljatagant vahukoore näkku virutas ja mina teda baari tagaruumides taga ajasin :D Naljakas oli see, et ei mina ega ka keegi teine ei ütelnud talle, et mul sünna on. Lihtsalt super lahedad inimesed on siin. Järgmisel päeval veetsime mõnusalt aega kohalikus veekeskuses. Kõik muu oli super äge ja lahe aga saun oli külm nagu Oskar Lutsu „Kevades“. Õhtupoole oli järjekordne koosviibimine kus mulle sünnipäeva laulu lauldi ja mina eestikeelse kõne pidasin mille peale kõik kõhutäie naerda said. Järgmisel päeval hakkas siis treening, kuiv treening. Ei me ei hüpanud laud jalgade küljes mööda aulat ringi vaid lihtsalt loengu tüüpi sissejuhatus kursusesse oli.

Laupäeval saame siis esimest korda mäele ja läheb tõsisem asi lahti, ei jõua ära oodata.

Eks paistab kuidas netiga olema saab aga üritan nii palju kui võimalik siia rohkem postitada!

Mõned pildid ka:

Vaade minu toa aknast! Kõigest pool mäge on näha!

Kodutänav mis viib otse linna südamesse!

EA Crew!

Lihtsalt teile siia kadeduse tekitamiseks!

Ei ole vist üldse lahe, või mis??

BE HAPPY!!

Kähkukas!

Kiire postitus siia!
Nüüdseks siis mõnusalt Revelstoke-is ja tuju on super hea! hommikul aknast avanes lihtsalt super vaade, mäed igal pool. väga lahe on kõik. lund veel pole linnas aga tuleb hullult!
Praegu on raske leida mõnda inimest kes oleks häpim kui mina :D
kahjuks pole ml kodus netti nii et postitusi tuleb vähem siia!
Cheers!

Kelowna

Kelowna lennujaam siis!!! veel mõned tunnid ootamist ja siis saab ära revelstoke-i.

Maandumine oli üli mõnus ja nüüd on näha ka mis toimuma hakkab - mäed on üli kõrged ja ükskõik millises suunas vaatad ainult mäeahelik mäeaheliku otsa. Me love it!!

Täna ennem lennuki peale minemist küsis üks duud et kuidas mu nime spellitakse? ma siis ütlesin OTT, tüüp kohe naerul suuga vastu, et ooo... Over The Top! kõrvalt üks tüdruk pani lisaks, et jahh see põhimõtteliselt kehtib ju sinu kohta nagu valatult kui vaadata neid paari õhtut mis meil siin olnud on ja kui kõvasti üks lihtne ja tagasihoidlik eesti mees on võimeline rokkima! Öösel ma igatahes hotelli ei jõudnud vaid möllasin vancouveri tänavatel ringi.Kui aus olla siis vana OTT on jälle tagasi!! Ma juba praegu tean, et sellest tuleb super talv ja elu parim aeg mul!

Lund veel näinud ei ole aga lubati et kui revelstoke-i jõudma hakkame siis sellest puudust ei tule!!

Cheers kliffid!!!

CANADA!

Yuppiii viimaks Canada!!! Lend läks libedalt, elu kõige kiiremad 10 tundi olid need. Maandumine oli üli äge, lennuk maandus praktiliselt merre ja vaade mis maandumise ajal aknast paistis oli lihtsalt hingemattev! alles siis kui maanduma hakkasime jõudis mulle pärale millega ma hakkama olen saanud ja mis toimuma hakkab. kui juba maandund olime siis esimene asi mis mulle meeldis oli see, et autod olid üli suured ja mõnusad truck-id. Autod on suured siin, ma täna oleks peaaegu vastu valgusfoori kõndinud kuna jäin massivset jeepi vahtima! Lennujaamas olid meil limusiinid vastas kuhu me kogu oma träni sisse viskasime ja need toimetasid meid hotelli. Päris fääänsi värk! Kui kotid hotelli toas olid siis läksime kohe baari kus oli väike tutvumis õhtu! See venis üli pikaks ja lõpetadud sai kuskil klubi moodi kohas varajaste hommikutundideni täiega rock-ides. Hommikul vara oli äratus ja hopsti 34-ndale korrusele hommikust sööma. kahjuks on ilge vihmane ilm ja hull udu oli nii et väga head vaadet ei olnud. Ma oma reiside jooksul pole veel nii head hommikusööki saanud. Nii et ainult plussid tulevad canada kasuks. Nüüdseks juba olemas ka national insurance number, panga konto ja ka telefon. Krt minu euroopa telefon siin ei tööta seega olin sunnitud uue founi ka muretsema, mis oli jama kuna jälle suurem pauk rahakotile (muidugi võtsin odavaima mis pakkuda oli).

Ega muud ei olegi, homme siis uus lend Revelstoke-i ja laud alla!

Update!

Väike update siia! 

Pole ammu kribanud kuna nii kuradi kiireks on läinud kõik, vaja on veel vähemalt ühte kuud, et oma asjad siin kokku pakkida suudaks! Aga ärevus on nii suur et lihtsalt ei suuda käsi oma kuurorti koduka ilma ennustuse ja lume infost eemal hoida. Siia siis ka link: http://www.revelstokemountainresort.com/conditions/snow-report

Olen ka mõnusalt omale geari kokku ajanud või siis nohh jubinaid mis puudu olid! Nii super heade hindadega olen saanud kõik, et siga ka ei näksi! Kõigepealt soetasin omale uue suure laua koti reisimiseks, mis nüüdseks selgus et oli hädavajalik. Algselt arvasin oma väikese peakesega et mu vääga väike kotike kuhu laud ja häda pärast ka saapad sisse mahtusid on küll ja veel, aga mis nüüd pakkimist alustades väga kiiresti selgeks sai, et selle pagasiga ma küll oma elu siit euroopast minema ei toimeta. Nagu öeldud sain imeliselt hea hinnaga omale hiiglasliku laua koti millel isegi rattad all. Edasi hakkasin mõtlema, et kui nii häid diile siin on võimalik saada siis peaks üht teist veel muretsema. Kuna sain tuttavaks ühe suusa instruktoriga, kes oma talvised hooajad Austrias treenides ja õpetades veedab, siis tema soovitusel ostsin endale ka laviiniohutus komplekti kuhu kuulusid: kerge ja kokku volditav labidas, laviini piipar ja probe (eestikeelset nime ei tea, aga pikk tokk millega inimesi lume alt otsida). Temaga arutades tundus see igati hädavajalik, aga samas loodan, et ma ei pea seda kunagi oma elus (väljaarvatud treeningutel) kasutama. Selle suutsin ma endale võileiva hinnaga välja ajada. Kui juba ohutuse teemaks läks siis otsustasin endale ka selja kaitsme soetada! Edasi muu hädavajalik träni nagu mütsid, soe pesu, soojad saapad ja muu. nüüdseks arvan et olen hädavajaliku shoppamise ära teinud ja üritan kõikke oma kottidesse ära mahutada.

Praeguseks muud infot ei tulegi, üritan rohkem kirja panna siia mis toimub ja kuidas läheb! Tööl on veel 4 päeva käija ja väljalennuni on natukene rohkem kui nädal, jepppiiiiii....!!!

Kaks kuud!

Täpselt kaks kuud on jäänud, jeiiiiii!

Kui aus olla siis olen juba väsinud ootamast, tohutus koguses raha välja käimast ja sellest et ei saa oma sõpradega aega veeta. Lootsin, et sellest kuust saan juba kergemalt hingata aga nohh võta näpust nüüd läheb jälle palk ära elukoha broneerimise peale Canadas. Vahepeal on tunne, et miks ma seda kõikke teen, miks ma olen valmis nii palju oma aega ja raha selle peale kulutama, aga siis võtad läpaka sülle avad mõne toreda pildi või vaatad üli vinget videot selle sama kuurorti kohta kuhu ma lähen ja kogu see vaev tundub haihtuvat. Eks kui raha ei ole siis kuskilt seda ikka saab. Tuleb kellegilt võlgu võtta või muud moodi seda juurde trükkida. Siinkohal tahaks tänada ja sügava kummarduse teha nende ees kes mind on selles osas juba toetanud ja aidanud, AITÄHH!

Kogu oma laua kama olen ma juba eestist siia londonisse toimetanud. Kuna tahtmine on juba nii suur siis võib õhtuti aknast sisse piiludes näha kuidas üks totter vana mööda tuba ringi hüppab lauasaapad jalas ja nende küljes omakorda laud, mis mõeldud lumes möllamiseks. Peaksin mainima, et ma ei ole kaugeltki mitte mingi hull proff kes suudaks lumelaual mingeid hulljulgeid trikke teha, küll aga naudin ma sellega tegeledes igat hetke ja see on minu jaoks õige passion!

Päris hea tunne võib olla kui ma sellega ükskord hakkama saan ja tõesti oma esimese laskumise canadas teen. Kuigi minu saavutus ei tundu eriti suur kui sa kohtad inimesi kes on palju suuremaid asju korda saatnud ja siin kohal ma ei mõtle mingit everesti vallutamist (kuigi see on ka suur saavutus) vaid mõnda lihtsamat aga samas elulisemat saavutust. Täna tööl olles tuli üks naisterahvas poodi kes soovis jooksu tosse osta, ma olin väga hea meelega valmis aitama õiget paari valima. Kui me maha istusime, et ta jalad üle mõõta teatas naisterahvas, et tal on üks jalg kunst jalg. Täpselt ma ei uurinud kust maalt tal kunst jalg hakkab aga minu imestus oli küllalt suur kuna ta kõndis nii nagu tal poleks midagi viga ja nagu tal poleks kunst jalga. Muidugi ei olnudki tal midagi viga ta oli täis positiivsust ja tahtmist joosta ja kõige muuga tegeleda mis siin elus võimalik on. Arutasime, et millist sussi tal vaja läheks, ma tegin oma mõõtmised ja tõin ka vastava sussi laoruumist välja mida arvasin talle sobivat. Kuna tal oli vaja tavalist asfaltil jooksmise sussi siis kahjuks mul ei olnud talle seda pakkuda (laos olid ainult maastikul jooksmise sussid) ja ta ei ostnud minu käest susse. Küll aga loodan, et oma teadmistega sain talle abiks olla, et nüüd oskab millist sussi osta, vähemasti oli ta tänulik abi eest. Vaatasin veel pikalt järgi kuidas ta poest välja kõndis ning tõesti mitte midagi ei saanud aru et viga oleks ja see pani mind tõsiselt mõtlema, et mis siin elus tähtis on ja mida nimetada saavutuseks! See andis tõsiselt jõudu omale veel kõrgemaid eesmärkke seada ja mitte millegi pärast oma pead liiva alla peita.

Aga jahh kogu selle postituse point on ikka selles, et täpselt kaks kuud veel ja siis istun lennukisse!!! 

Muideks lisan siia pildi mis on tehtud 11 september 2012 Revelstoke kuurortis kuhu lähek on! Tõotab tulla tõsine talv!

Varsti, varsti!

Nii nüüdseks on kõik programmi osalustasu makstud ja pilet otse kuurortisse on ka taskus! Huhh...kergendus, see on olnud päris raske ja närvesööv 8 või natuke rohkem kuud, aga nüüd olen lõpusirgel ja tunne on kirjeldamatu! Veel on jäänud muidugi elukindlustus teha aga küll selle asjaga jõuab oodata.

Ega see 8 kuud on ka olnud küllalt hariv ja kogemuste rohke! Nagu ma kunagi mainisin siis elan ja töötan hetkel Londonis, matka ja ekstreemspordi poes. Võib ju mõelda, et mis seal ikka nii erilist on, et tavaline müüja amet, aga kui su ülemused on pärit indiast ja klientide palganumbrid on kordades suuremad kui eestis siis võite ise arvata mis kooslus sealt välja tuleb. Pidevalt paneb mind kahe käega peast kinni haarma ja imestama asjaolu kuidas mõned inimesed ikka oskavad müüa ja muidugi ka see kui palju on nõus inimesed raha kulutama...juba paha hakkab vahest. Aga nohh see ongi elu ju. Igatahes olen ma õnnelik, et ma olen saanud sellise kogemuse londonis elada ja töötada aga veel õnnelikum olen et ma sellest kärast ja mürast ja pidevast kiirustamises eemale saan ja veel tunhandeid kilomeetreid eemale!

Lühidalt sellest programmist Kanadas. Tegemist on siis lumelaua instruktori koolitusega mis kestab 1 kuu ja peale seda on olemas ka juba töökoht lumelaua instruktorina. Super et saan ka kohe töökogemuse pärast sertifikaadi omandamist. Muidugi oli sellel kursusel erinevaid variante, et saad võtta ainult selle esmase koolituse ja siis koju tagasi lennata, said valida koolituse + töökoha peale koolitust ja kolmas oli koolitus + töökoht + veel erinevaid koolitusi ja sertifikaate (nt. Trikkide koolitus, esmaabi ja laviiniohutus koolitus). Mina valisin viimase, kõige kallima aga mis sisaldas ka kõikke. Arvan, et tegin ainuõige otsuse, sest enam nooremaks ma ei jää ja tahtsin ma oma kogemusest ju maksimumi saada. Oli see summa mis ta oli aga kokku ma selle hetkeks olen kogunud. Rohkemat infot saab selle programmi kohata sellelt kodulehelt: http://www.easkiandsnowboard.com/ .

Igatahes pean veel kolm kuud ja ühe nädala vastu pidama ja siis on mu elu talv algamas!

Call of the Mountains!

Mmm...mäed need on midagi erilist ja midagi eriti head!! Põhja-Ameerika lääne osas asuv Kaljumäestik (inglise Rocky Mountains) on aga midagi mida on ilmselt raske kirjeldada ja iga talispordi hull annaks kõik, et seal mingi osa oma elust veeta. Mäestiku pikkus on umbes 4800 km Briti Columbiast Kanadas New Mexiconi USAs, laius on kuni 700 km. Minu sihtkohaks on õnnekombel sattunud Briti kolumbias Kanadas asuv kuurort nimega Revelstoke. Aga alustaks algusest...kuidas mul see mõte tekkis?

Sõbrad ja tuttavad kes mind lähemalt tunnevad, teavad minu viimase aja sündmustest ja teavad, et ma ei olnud enda elus just kõige paremas kohas. Septembris 2011 sain aru, et niimodi eestis kopitada enam ei saa ja see elu seal oleks mu lihtsalt ära söönud. Õnneks paari väga hea sõbra abiga sai varsti esimene samm tehtud ja oktoobri keskel puudutasid mu jalad jälle Inglismaa pinda Londonis. Töö oli olemas, mitte midagi erilist, aga siiski algus oli tehtud ja püüd suurema ja parema elu poole võis alata. Kuna töö polnud midagi erilist siis hakkasin huupi internetis tuhlama ja midagi paremat otsima, midagi mida hing ihkaks. Mõtted keerlesid ainult ümber mõtte, et tahaks kõik pikalt saata ja tunda seda vabadust, teha midagi millega hing rahul oleks ja mis ka tulevikus mulle piisavalt põnevust valmistaks. Hakkasin otsima töö võimalusi erinevates suusakuurortites üle kogu euroopa, ei tahetud mind kuhugile. Novembri keskel leidsin kuulutuse kus seisis, et „Treeni, saa sertifikaat ja tööta, kõik ühel hooajal“! Jutt on siis lumelaua instruktori sertifikaadist ja ka kohesest tööpakkumisest peale sertifikaadi omandamist. Imelikult hea tundus see ja otsustasin ilma mõtlemata saata oma CV ja kaaskirja. Varsti selgus, et sellest programmist osa võtmine ei ole üldse odav ja et minu hammas sinna ilmselt peale ei hakka! Üritasin mõttest loobuda aga ei suutnud, hoopis vastupidi, tegin arvutused ja leidsin, et kui ma terve aasta vahetpidamata tööd teen siis suudan seda endale lubada ja nohh küllalt üksikuna siin Londonis, polnud mul niiguinii midagi paremat peale töö teha. Vahetasin vist kümneid maile selle firmaga kuni ükshetk jaanuari keskel väsitava tööpäeva lõpus tuli telefoni kõne, mis oli interviiu mille alusel tehti kindlaks, et kas ma sobin nende programmi või mitte. Kui ma koju jõudsin oli mu e-maili kontole saabunud üks väga vahva mail milles seisis, et ma vastan nende nõudmistele ja et neile väga meeldiks kui ma võtaks osa nende programmist ning minule hoitakse kohta. Seda maili lugedes tundsin ma midagi mida ma ei olnud juba aasta ja natuke rohkem tundnud, see oli midagi mida minu vaene sõnavara kirjeldadagi ei oska. Muidugi nüüd hakkas tõeline katsumus pihta ja ilma puhkepäevadeta töönädalad kurnavad ikka päris ära. Igatahes on nüüdseks asi niikaugel, et programmi maksumusest on puudus väike osa viisa kinnitus on kaunistamas mu elektron posti postkasti ja naeratuse toob ka näole see lõbus lennuki pilet mis mind otse mägedesse oma elu talvele vastu viib! Veel on jäänud neli kuud rügamist ja paanitsemist viimaste rahade pärast aga pärast sellise summa kokku ajamist vähem kui aastaga on see lõpp juba vormistamise küsimus.

Ma võin öelda seda, et unista suurelt ja veel suuremalt ning ära karda läbikukkumisi, sest ainult nii on võimalik, et su unistused täide lähevad!